Sina, mina või keegi kolmas? Eestlase neli heategevusega seotud kõhklust

Eelmisel nädalal kirjutas Eesti Päevaleht eestlaste leigest suhtumisest annetamisse ja heategevusse, tuginedes Charitites Aid Foundationi koostatud 140 riigi edetabelile, kus Eesti on viimaste seas („Ülemaailmne heategevusindeks näitab eestlasi kalkide ja kitsidena”, EPL 14.7). Ent kohalikud uudised on viimaste nädalate jooksul kajastanud, kuidas väikelapse raviks koguti alla nädalaga üle 150 000 euro ja vähiravifondile annetati ainuüksi juunis 140 000 eurot.

Need on vastandlikud teated. Mida saab nende valguses eestlase kui annetaja kohta öelda?

Iga protsessi paremaks mõistmiseks tuleks see asetada konteksti ja vaadelda seda kultuuri osana. Nii on omaette terviklikud mõisted ka heategevus- ja annetuskultuur, mida kujundavad ning mõjutavad traditsioonid ja keskkond. Näiteks Soomes on tavaline juba lapsest saadik olla ühel või teisel moel seotud mõne heategevusorganisatsiooniga, millele annetatakse regulaarselt, ja käiakse ka vabatahtlikuks. Veelgi enam, annetamine on harjumuspärane nii tavainimestele, ettevõtjatele kui ka avaliku sektori asutustele, mis eri meetmete kaudu püüavad annetamist lihtsustada.

Kultuuri ja sellest tulenevat käitumist vormivad ka hirmud, müüdid ja eelarvamused, mis on tihtipeale varmad levima, kuid visad kaduma. Pea kümneaastane kogemus Heateo Sihtasutuse ja Swedbanki loodud Eesti suurima annetusi vahendava keskkonnaga „Ma armastan aidata!” on andnud hea ülevaate heategevust edendavate ja takistavate asjade ning eestlaste kui heategijate kohta. Laias laastus võib takistused jaotada neljaks:

– ei tea, kuhu annetatud summa läheb

– pole piisavalt aega või raha

– on palju abivajajaid ega tea, keda valida

– teised juba aitavad, mis enam mina?

Annetamine on samasugune finantskäitumise osa nagu säästmine, investeerimine ja eelarve planeerimine. Seda takistavad kindluse puudumine, et annetaja raha kasutatakse sihtotstarbeliselt, ja teadmatus, mida annetatud rahaga tehti. Väga palju saavad siin ära teha annetuste kogujad – mida sihipärasem ja läbimõeldum on annetajaga sideme loomine, seda suurem kindlus on heategijal, et tema raha aitab tõepoolest kellelgi paremini hakkama saada.

Selle valguses lõid Eesti mittetulundusühingute liit ja Heateo SA mõned aastad tagasi koos annetuste kogujatega „Annetuste kogumise hea tava”. Selle koostamiseks uurisime annetuste kogujatega, millist tagasisidet ja kuidas annetajad saada sooviksid.

Selgus, et annetaja tahab teada, mida tema antud 10 euro eest on võimalik kuus ära teha. Kui nii täpset arvutust teha ei saa, sooviti vähemalt kokkuvõtvat tagasisidet, kuidas läheb neil, kes tuge vajasid. Vaadates Eesti edukaid annetuste kogujaid, jäävadki silma just need, kes oma annetajatele põhjalikku tagasisidet annavad. Näiteks vähiravifond Kingitud Elu räägib meedias, kuidas läheb inimestel, kes annetajate abiga vajaliku ravimi soetasid. Head näited on ka Varjupaikade MTÜ ja loomakaitse selts, kes jagavad alati ka järellugusid loomadest, kes annetajate abiga operatsioonil või arsti juures käisid.

Oleme annetuskeskkonnas samuti loonud võimaluse anda annetajatele pidevat tagasisidet. Kurb on see, et selle aktiivsed kasutajad on vähem kui pooled meie annetuste kogujad. Ehk annetaksid meie inimesed rohkem, kui neil oleks vahetum suhtlus annetuste saajatega?

Üks võimalus olla heategevusorganisatsioonidega lähedasemas kontaktis on annetada raha asemel aega. Paljud vabaühendused ei vajagi alati esmajärgus rahalist tuge, vaid hoopis mõne eksperdi teadmisi, mis aitaksid neid üle esialgu mäesuurusena tunduvast probleemist, näiteks kodulehe viperused, või kommunikatsioonistrateegia loomisest. See on annetajale hea võimalus lähedalt näha, millega heategevusorganisatsioon iga päev tegeleb ja kes on need, kelle murede lahendamiseks töötatakse. Seeläbi saab annetaja ka veenduda, et tema abil on reaalne mõju.

Annetuskeskkond lõi ajaannetuse võimaluse paar aastat tagasi ja selle vastu on suur huvi. Pea aasta on kõikidel ettevõtetel võimalik ka liituda „Annetame aega” võrgustikuga, mis koondab neid tööandjaid, kes annavad oma töötajatele vabatahtlikuks tegevuseks aastas ühe vaba päeva. Nii annetuskeskkonna kui ka „Annetame aega” võrgustiku kaudu on nii mõnigi vabaühendus leidnud pikaajalisi vabatahtlikke, kes on esialgu tulnud appi ainult mõneks tunniks. Hea näide oli ühe loomade organisatsiooni üleskutse leida kodulehe tarbeks abiline. Paari päevaga oli pea kümme huvilist, kelle abiga saadi virtuaalkodu uuesti jooksma.

Annetuste kogujaid on palju. Arusaadavalt toetatakse rohkem neid, kelle olemasolust annetaja ka teab – see on aga midagi, mida annetuste kogujad ise muuta saavad. Eestis ei ole olnud kombeks tänaval inimestele läheneda, kuid esimesed katsetused on selleski vallas juba tehtud. Näiteks oli suve alguses meedias juttu SOS Lasteküla vabatahtlikest, kes käisid ukselt uksele annetusi kogumas. Samuti tasuks mõelda annetaja elu mugavamaks tegemisele: näiteks kuidas oleks võimalik annetada ka siis, kui sularaha pole. Toetust koguvad need, kes küsivad ja andmise lihtsaks teevad.

Nagu öeldud, on annetamine samasugune finantskäitumise osa nagu investeerimine. Seetõttu võiks annetades korraks olukorda analüüsida: kuidas tooks minu annetus kõige rohkem kasu? Kas tasub annetada otse abivajajale või aitaks rohkem mõne asjatundliku organisatsiooni toetamine? Kujutleme olukorda, kus meil on vigastatud käpaga koer ja 25 eurot. Kui meil ei ole endal võimalust koeraga arstile minna, siis kas on mõistlikum paluda kedagi, et ta viiks sabaga sõbra arstile, ja maksta talle tasuks 5 eurot või pista koerale 25 eurot hambusse ja öelda, et ta kõnniks veterinaari juurde?

See ei ole tegelikult mure, see on üksjagu levinud mõtteviis: inimesed arvavad, et abistama peaks keegi teine. Või: mis minu panusest ikka oleneb, niikuinii on neid, kes juba teevad. Selliselt mõelda on mugav, sest see asetab otsese vastutuse justkui mingite abstraktsete „teiste” õlule. Kuid nii mõeldes ei anna me tihtipeale käest võimalust nende „teiste” tegemisi või mittetegemisi arvustada. Näiteks võib tuua mõttemustri igakevadisest talgupäevast, kus me teame, et mingi punt inimesi niikuinii tuleb, teeb ja koristab. Mis meil siis enam minna?

Meid on parajalt vähe, kuid piisavalt palju, et peaksime olema altid kaasa mõtlema ja nutikaid lahendusi leidma. Seejuures ei peaks nii palju isegi mõtlema, kas Eesti sai sellest kohe paremaks ja mis oli meie teo käegakatsutav väärtus. Annetame ja abistame ju rohkem enda elukeskkonna ja enesetunde kui ühegi mõõdiku pärast.

Autorid: Anna Lindpere, Heateo SA ja Maarja Karmin, Swedbank Eestis